Tarmo Jüristo intervjuu Krister Parisele annab suurepärase sissevaate, kuidas näeb ühiskonda üks tänapäevane progressiivne liberaal: kõik, kes ei aja poliitikat liberaalse määratluse järgi, on Kalašnikoviga marodöörid.
Nende vastu tegutsemisel on justkui kõik vahendid õigustatud – silma kinni pigistamisest idavedude skandaali ees kuni ametnike omavolini. Ametnikkonna omavoli tundub mulle üks Eesti suurimaid probleeme ja Jüristo räägiks tõenäoliselt hoopis vastupidist juttu, kui ametnikkond oleks kaldu mitte liberaalsele, vaid konservatiivsele poolele.
Eestis on viimase kolmekümne aastaga tekkinud olukord, mida on kõige parem kirjeldada Oscar Wilde’i sõnadega: „Bürokraatia laieneb, et laieneva bürokraatia vajadusi rahuldada.“
Bürokraatia laienemine on Eesti muutnud üsna groteskseks ametnike riigiks, kus ametnikud kleebivad kohati oma suva järgi eurodirektiivide juurde kõiksuguseid, vahel ebaseaduslikke lisakohustusi, mis neil parajasti sahtlis juhtub olema, nagu selgus juuni alguses (Postimees 7. juuni 2023). Sama asi on nii vihakõneseaduse kui nn vilepuhuja seadusega, kus ametnikud euronõuetele mingeid omi karmimaid nõudeid juurde lisavad.
Tarmo Jüristo ütleb, et on „hea, kui tugev ametnikkond ei lase kõhutunde järgi hääletavatel poliitikutel oma tahtmist saada.“ Kas see tõesti on ametnikkonna ülesanne? Mina ütlen, et ei ole! Ametnikkond peaks ellu viima rahvalt mandaadi saanud poliitikute tahet, mitte seda takistama. Samal ajal ei ole ametnikkonna ülesanne rahvale peale panna kohustusi ja koormisi, millele pole mitte keegi mandaati andnud.
Seda arvesse võttes mõjus õõvastavalt Jüristo toodud näide peretoetuste tõstmisest, kuidas see häiris sotsiaalministeeriumi ametnikke, kes ei saanud enam ise oma kujundatud poliitikat ellu viia. Mis mõttes? Ametnike ülesanne ei olegi omada ega ellu viia oma poliitilist tahet, vaid tasakaalustada poliitilisi äärmusi.
