Viimane kuu on Eestis toonud uue poliitilise kultuuri: kui varem on seadusi laiemalt loodud kogu ühiskonna parendamiseks, siis nüüd kehtestatakse neid lubadusega, et võidavad kõik, aga tegelikkuses tunneb arvestatav osa ühiskonnast, kuidas nende õigusi riivatakse.
Ots tehti lahti perehüvitiste kärpimisega: lasterikastelt peredelt võetakse ära kuus 200 eurot (indekseerimise kaotamisega järgmisel aastal juba ligi 230 jne) lahke lubadusega nii säästetavad miljonid jagada laiali teistele perepoliitilistele meetmetele. Tegelikkuses leiab nii uue omaniku vaid viiendik (!) lasterikastelt röövitavast rahast ja ülejäänud 100 miljonit kulub Reformierakonna maksupaketi tekitava eelarveaugu lappimiseks.
See ongi teine näide ebavõrdsuse suurendamisest. Koalitsioon üritab väita, et tulumaksusüsteemi ümberkorraldamisest võidavad kõik alla 8000 euro kuus teenivad inimesed – mis sest, et rikkamatele antakse kulbiga ja vaesematele pipetiga.
Juba see ei vasta tegelikult tõele, sest lastelt tuleva täiendava maksuvaba tulu ning kodulaenu intresside maksuvabastuse kaotamisega langeb väga suur osa inimesi miinusesse – juurde veel käibemaksutõusud, mis halvendavad nii ettevõtete (eriti majutusasutuste, aga kaasnevalt ka toitlustus- ja laiemat turismisektori) kui inimeste heaolu. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tõi ise välja, et eriti kannatavad maksumuudatustest pensionärid.
Ning nüüd oleme jõudnud abielu ümberdefineerimiseni – mehe ja naise asemel soovitakse seadusesse kirjutada füüsilised isikud.
Erinevalt eelnevast kahest punktist puudub siin rahaline mõõde ehk selle mõjusid ei saa numbriliselt hinnata. Seega tuleb vaadata seda subjektiivselt ning suur osa ühiskonnast tunneb, et nende väärtusi, mille alusel on nemad oma abielu sõlminud, riivatakse. Seda „õiguste laiendamise“ sildi all.
