• Kasumiahnuse termin jõudis ökonomistide sõnavarasse ilmselt Rahvusvahelise Valuutafondi kaudu.
  • Tundub, et see nõukogude aega meenutav sõna on naasnud selleks, et jääda.

     

    Mõnikord ajalehti lugedes võib kohata nii tugevat plaanimajanduslikku leksikat, et tekib kahtlus, mis aastas praegu elame. Ajalehe esikaas ütleb, et 2023, kuigi sisu järgi võiks olla ka 1984. Kes oleks võinud Eesti iseseisvuse taastamise ajal mõelda, et 30 aastat hiljem räägivad riigi juhtivad ökonomistid tõsimeeli ettevõtjate kasumiahnuse probleemist? Või kas keegi oleks osanud aimata, et vaba Eesti etteotsa satub kildkond, kes asub täitmatuid kliimaeesmärke raiuma hruštšovilike plaanimajanduse meetoditega?

    Inflatsioon vajas süüdlase leidmist

    Pärast iseseisvuse taastamist võis kuulda kasumiahnuse probleemist või kriminaalsest liigkasuvõtmisest üksnes marginaalsete inimkoosluste mõttevahetustest. Sellest tegid juttu mõned radikaalsemad keskkonnakaitsjad või pensionärid trepikojas, kelle kuldaeg möödus Nõukogude punalipu all. Ühiskonna peavool jõudis juba Isemajandava Eesti programmi aegadel arusaamani, et tahe teenida kasumit on ettevõtjale sama, nagu inimesele tahe elada.

    Nüüd võib lehest lugeda Eesti juhtivate ökonomistide juttu, kuidas ettevõtted on muutunud liiga kasumiahneks. Kevadel rääkis seda Delfi Ärilehes näiteks Luminori peaökonomist Lenno Uusküla, kellega nõustus osaliselt LHV majandusanalüütik Kristo Aab. SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor esitas samasuguseid süüdistusi ettevõtjate pihta oma kodupanga pressiteates.

    Loe edasi 21. detsembri Postimehest.