Esimese asjana tuleks panustada nendesse, kes tahavad palju lapsi saada, mitte minna riiklikult ümber veenma neid, kes ei taha.
On meeliülendav lugeda Eesti Päevalehe ajakirjanike suurest avastusest, et Isamaa mure sündimuse pärast on pärisprobleem (EPL 16.07.2023). Kuna lõpuks on tunnistatud probleemi, millest Isamaa poliitikud on juba pikki aastaid rääkinud, on mõistlik eeldada, et ollakse huvitatud ära kuulama ka järeldusi, milleni isamaalased on aastate jooksul jõudnud.
Järeldus 1: lahendusi pakuvad need, kes tahavad lapsi
Selle asemel et mõistatada, mida inimestel läheb vaja, et nad rohkem lapsi saaks, oleks mõistlik seda neilt endilt küsida. Delfi ja Eesti Päevalehe ajakirjanikud viitasid, et seda võiks küsida noorte käest, kuid nendelt päris õiget vastust ei saa.
Nende käest, kes juba tahavad saada palju lapsi, tuleb küsida, mis neil seda kõige enam takistab. Mida saab riik teha, et aidata neil takistusest üle saada ja viia oma tahe ellu? Kui Eesti Päevalehe ajakirjanikud asuksid sel teemal teaduslikku uurimust läbi viima, siis ma võin kihla vedada, et järeldus oleks peretoetuste tõstmine. Selleni oleme Isamaas juba ammu jõudnud, just õigetelt inimestel küsides.
Aga miks on vaja küsida nende käest, kes juba niigi tahavad lapsi saada? Langeva iibe puhul on suurim probleem lastetute inimeste osakaalu kasv ühiskonnas. Paljulapseliste perede panus iibesse aitab tasakaalustada lastetute inimeste panuse puudumist. Esimese asjana tuleks panustada nendesse, kes tahavad palju lapsi saada, mitte minna riiklikult ümber veenma neid, kes ei taha.
Lasterikka pere toetus ongi panusepõhine – kel on rohkem lapsi, see saab ka rohkem toetust. Kus juba on, sinna tuleb juurde.
Järeldus 2: lapsi kasvatavad pered, mitte riik
Kui Eesti Päevalehe ajakirjanikud hakkaksid tegema teaduslikku uuringut, jõuaksid nad ka järeldusele, et inimesed tahavad ise oma lapsi kasvatada. See olgu vastus Päevalehe juhtkirjas esitatud küsimusele, et kas sündimust aitab suurendada peretoetuste kasv või avalike teenuste arendamine.
Võtame näiteks huvialaringid. Kas doteerida neid riigi poolt või maksta selle asemel inimestele toetus otse kätte? Ühe variandi järgi näeb riik ette, mis huvialadega peab laps tegelema. Teisalt saaks vanem ise valida, mida selle rahaga pihta hakkab. See on palju dünaamilisem lahendus.
Lisaks on see lahendus regionaalselt vähem diskrimineerivam. Oletame, et laps kasvab üles Ruhnul, kus ei ole muusikakooli, kus laps saaks käia. Peretoetuste eest saaks lapsele vabalt viiuli osta, mida kodus harjutada. Doteeritud huvialaring annaks muusikaga tegelemise võimaluse samade vahendite eest ainult suurema linna või asula lastele.
